13-19 juuni 2013 käis 15 meie koori lauljat taas laulmas Saksamaal Breklumis kirikufestivalil "Jahresfest". 

 

13 juuni

Startisime kodust lennujaama poole kell 2 öösel kokku 4 autoga. Eesmärk oli olla lennujaamas kell 5, kuna juba tund aega hiljem läksid lennukid. Justnimelt lennukid, kuna raha kokkuhoiu eesmärgil lendasime väiksemates gruppides. Saksamaale jõudmiseks olime küll ainult 2 grupis, ning Annely ja Aune lendasid Berliini läbi Frankfurdi, kui ülejäänud rahvas vahemaandus Helsingis. Igatahes kõik läks hästi ja kella 11 paiku saime kõik juba kenasti Berllinis kokku. Asusime teele raudteejaama poole, kust pidi väljuma edasi rong Hamburgi suunal. Ilm oli meeletult soe ja saime oma valged ninaotsad päikese poole keerata. Mõni aeg hiljem selgus raudteejaamas, et Põhja-Saksamaal on suured üleujutused ja planeeritud rongiühendus ei toimi. Kokkuvõttes istusime ja laulsime ja tutvusime piirkonnaga raudteejaama lähedal kokku peaaegu 5 tundi ning alles siis saime asuda teele Hamburgi poole. 

2 tundi Hamburgini ja siis helistas Birgit, et kuna me lõime ka tema plaanid segi ei ole tal meile enam Hamburgi autosid vastu saata. Sõitke Hamburgist läbi ja järgmises peatuses JOOKSKE sellele rongile, mis peatub teie rongi vastas. Mis mõttes?

Selgus, et tänu kõrgetele külalistele Eestist oli rongiliiklus veidi ringi suunatud ja Bredstedti minev rong ootas 15 minutit koos reisijatega meie järgi, et meid veel 2 tundi edasi viia saaks. Uskumatu, rongiliiklus suunati ringi? Justnimelt. Uues rongis kohtusime ühe saksa poisiga, kes oli meile reisisaatjaks otsitud ja lõbus sõid jätkus. Kokkuvõttes jõudsime Breklumi umbes 9 paiku õhtul ning meile üllatuseks oli samal õhtul veel "kohtumine kohaliku kooriga". See oli väga mõnus kohtumine, koos laulmine ja õhttusöök, aga me olime juab teel olnud kokku 19 tundi ja õhtu lõpp läks juba väga raskeks. Peale õhtusööki jagati meid peredesse, kohvrid autodesse ja laiali me sõitsimegi. Kokku 5 erinevasse perre. 

 

14 juuni

Saime hommikul kokku Lutherhofis ja saime seal ka veidi proovi teha. Sõitsime siis tutvuma Husumiga ning külastasime kohalikku kalarestorani. Peale Husumit küalstasime Paul ja Sieghilde von Hoerschellmanne, kelle aias toimus väike kohvi ja koogipaus. Oli väga südamlik jatore kohtumine. Peale seda läksime oma perega Bredstedti, et vahetada riided ja valmistuda õhtuseks kontserdiks. Rääkisin Ulile (meie peremees), et mul on vaja osta koorile tagasipiletid rongiga Berliini, et kas ta aitaks mind. Netis me seda tehtud ei saanud. Siis kimasimegi linna reisibüroosse, kes esialgu pakkus hinnaks 960 € (sinna saime u 700 € piletitega kogu koorile). Ma tegin nägusid, et nalja teete, nii kallis? Järgmine hind oli 720 €. Siis ütles reisiagent, et vaatab veel. Viimane pakkumine oli 460 €. No täielik müstika, sama rong, sama kellaaeg, aga erinevad vagunid ja loomulikult pakuti alguses neid kõige kallimaid pileteid... Lisaks ei lastud mul koori kaardiga maksta, saadeti 5 meetrit kõrvale automaati sularaha võtma. Kummalised reeglid. Aga mis vaja, see vaja. 

Õhtul oli Breklumi kirikus meie kontsert. Esitasime erinevat repertuaari ning kirik oli rahvast täis. Kontsert võeti väga hästi vastu ning ka meie enda arvates läks üsna hästi.Peale laulmist oli grill pastori aias ja siis sõitsime kõik oma "kodudesse". Pastoriaia peol korrladasime veel ühe rahvusliku laulupeo, kus kandisme Sweni kitarri saatel ette kullaparemiku Eesti pop ja rahvalauludest. Meid (Lii, Tanja, Gerli) viis pererahvas veel öösel põhjamerega tutvuma. Ütleme nii, et teed olid käänulised ja pererahvas veel veidi pidumeeleolus ei teadnud täpselt ise ka kuhu sõita, nalja sai palju.

 

15 juuni

Algas Jahresfesti festival. Oli palju rahvast, tutvustati erinevaid maid, toimusid loengud, kohtumised ja töötoad. Peale lõunat oli meie koori teha koorimuusika töötuba 1,5 tundi ja valmistasime selleks eelnevalt ette mõeldes läbi erinevad mängud, laulud, liikumismängud, rahva kaasamise võimalused. Töötoas oli üsna palju rahvast, tundus, et meie töötuba oli kõige populaarsem. Mängisime maha kõik meelde tulnud eesti ringmängud, laulsime mõned veel esitamata laulud. Oli väga vahva. Oma tugeva panuse andsid kõik koori liikmed. Peale töötuba oli tunne, nagu oleks maratoni jooksnud ja kõri oli kare. Aga emotsioon oli väga vahva. Õhtul toimus Jahresfesti õhtune laudadega üritus, kus saime ka laulda 2 laulu ja osaleda India külaliste ringtantsudes. Õhtul jälle "peredesse".

 

16 juuni

Hommikul oli Jahresfesti jumalateenistus, kus Annely luges eesti keeles jumalasõna ja laulsime mõned laulud. Lõuna oli festivallipaigas ning seejärel toimus festivali lõpetamine. Pealelõunat viidi meid Põhjamere äärde laevasõidule ja õhtusöögile. Puhus vinge tuul ja lainetuas ka, seltskond oli aga hea ja olemine mõnus. Laulsime isegi laevaninas mõned mereteemalised laulud. Õhtul istusime veel peredes ja toimus nn lahkumisõhtu, kuna järgmisel päeval asusime juba tagasiteele Berliini poole. 

 

17 juuni

Heinar, Aune ja Annely läksid juba hommikul Hamburgi, meie asusime sinna poole teele (ja koos edasi Berliini) alles lõunast. Saime hommikul veel tutvuda Bredstedti linna ja poodidega, lõuna paiku alustasime rongisõitu Breliini poole. Majutus Berliinis oli kohe raudteejaama kõrval hotellis. Kellel oli vaade raudteejaama, kellel ehitusplatsile. Õhtmoodi lärmakad olid mõlemad. Õhtul tegime esimese tutvumistiiru linnale. Vaatasime ära Brandenburgi väravad ja parlamendihoone (väljast). Ööelu jätkus katusel. 

 

18 juuni

Berliiniga tutvumise päev. Kes läks päris omal käel, kes gruppides. Mina sattusin gruppi, mis käis vaatamas Breliini müüri, käis teletornis ja imetles imelisi vaateid ning külastas niisama poode. Õhtupoole käisime kõik koos ekskursioonil Breliini parlamendihoones, ning audiogiididega tutvusime selle hoone ja selle linna ajalooga. Õhtul toimus ühine piknik jõekaldal ning reisikokkuvõtted. Ööelu katusel ning liftis. 

 

19 juuni

Kojusõidupäev. Seekord asusime teele kolmes grupis. Olime küll kellajad korduvalt üle rääkinud, aga homikul oli ikka segadus, et esimese grupi väljamineku ajal olid kadunud Tom ja Swen. Esimese leidsime oma toast magamast ja teine oli linna peale läinud kirjaga "pool 11 olen tagasi". Tegelikult väljus pool 11 juba lennuk ja hotellist pidime välja minema kell 9. Sellel ajal kui Swen linna teisest otsast hotelli poole tormas selgus, et Berliini oli tulnud külla härra Obama ja teed on kinni ning enamus liiklust ümber suunatud. Osa ravast saatsime bussile. Mina, Aare, Tom ja lõpuks ka Swen kimasime lennujaama poole hoopis taksoga. Räigelt liikluseeskirju rikkudes ja kihutades me lõpus kohale ka jõudsime. Swen võeti tollis muidugi maha, tema seljakotist leiti taskunuga. Palju sahmimist, tulemuseks see, et kõik tema kotid läksid pagasisse. Kui kogu meie 7 liikmeline seltskond Tallinnas maandus ja ma juba jõudsin hingata, et uhh, sai läbi, enam ei saa midagi juhtuda, selgus, et meie kõigi 7 inimese kohvrid on kadunud. Lennukis oli Eesti korvpallimeeskond ja lennuk oli täis ning meie kui peaaegu viimastena lennukile jõudjate kohvreid peale ei pandudki. Ühes kohvris olid Sweni autovõtmed, millega me koju pidime sõitma... ???!!! Hurraaa. 

Istusime siis mina, Swen ja Tom Ülemiste keskuse ees ja pidasime piknikku. Koju ei saanud, asju ei olnud, aga vähemalt olime Eestis. Koju saime ennast ka orgunnitud. Kohvrid (enamus neist) saabus samal öösel Heinari seltskonna lennuga ja meie kallid koorikaaslased tundsid õnneks meie kohvrid ära ja võtsid Iisaku kaasa. :)  Sama õnnelikult läks Sweni autoga, millega Annely koju sai siis sõita. Ainult Tanja kohver oli kõndimas veel 4 päeva kuskil Helsingis. Lõpuks laupäeval 22 juuni ka see kodu poole teele sai.

Heinari seltskonna meenutustest niipalju, et nende õine lend Helsingist Tallinna lõppes punase vaibaga. Esimesest ehmatusest üle saanud,et kas tõesti Eesti neid nii kenasti vastu võtab selgus, et lennukis oli ka Ungari president ja vaip rulliti maha hoopis tema auks. :)

Kirjutanud Lii